Hallitus, ohtlik võõrleegion

Veronika Nuter

Seeni leidub kõikjal, alates mullast, puidust ja juustust ning lõpetades taimede-loomade ja inimese ihuga. Nad on osa meie ökosüsteemist. Mõnda neist peame delikatessideks, teised on tapvalt mürgised, kolmandaid peetakse haigustekitajaiks, neljandad aga hiilivad meie koju, et vohada lae peal, põranda all ja seina sees.   

 

Ühtekokku arvatakse maailmas olevat umbes 1,5 miljonit seeneliiki, millest mükoloogid on teaduslikult määratlenud vaid 70 000, seega alla 5 %.

Ehitusmükoloogia uurib ehitistes ja nende ümbruses kasvavaid seeni, mis otseselt või kaudselt mõjutavad konstruktsioonide seisundit, ruumide sisekliimat ning elanike tervist. Niisuguste majaseente seas annavad tooni eeskätt puitu lagundavad seened ja mikro- ehk hallitusseened. Nad  kuuluvad on seeneriiki niisamuti nagu pärmi-, söögi- ning mürkseenedki. Elutegevuseks vajavad nad orgaanilist toitu, sobivat kasvupinda ja temperatuuri ning niisket keskkonda.

Looduse ringkäigu seisukohalt on kõik surnud orgaanilist materjali lagundavad seened lausa hädavajalikud. Paraku teevad nad sama tõhusat lammutustööd ka inimloomingu kallal, nakatades ja hävitades valikuta nii nüüdisaegseid maju, sõjajärgseid barakke kui ka hindamatu väärtusega arhitektuurimälestisi.

Tinglikult nimetatakse mikroseenteks kõiki selliseid seeni, mis ei moodusta makroskoopilisi viljakehi. Kõnekeeli kutsutaksegi igasuguseid substraadil (elutegevuseks sobival alusmaterjalil) kasvavaid mikroseente kolooniaid lihtsalt hallituseks.

Tegelikult on meid ümbritsevas keskkonnas lausa perekondade viisi eri liiki hallitusseeni, mis produtseerivad imeväikesi, 1-20 mikromeetri suurusi eoseid. Looduses varieerub hallitusseente eoste hulk õhus aasta jooksul, ulatudes 1000 kuni 20 000 eoseni kuupmeetris. Kõige rohkem leidub neid hilissuvel, mil eoste arv võib heinaküünide ja salvede-ladude õhus tõusta ka 1 000 000 ühikuni 1 m³ kohta.

Hügieeninorme hallitusseente jms bakterite piirarvu kohta ruumiõhus ning pindadel pole tänini veel kehtestatud. Erialakirjanduses varieeruvad soovituslikud piirid 100-st kuni 10 000 CFU-ni (colony forming units = mikroseente kolooniate arvukust väljendav ühik ) 1 m³ ruumiõhu kohta, pinnaseproovide puhul loetakse normaalseks 10 CFU-d 25 cm² suurusel söötmeplaadil.

Mükotoksiine tootvate hallitusseente esinemine ruumiõhus on igal juhul ebasoovitav.

Õnneks ei ole kõik hallitusseened siiski mürgised, seetõttu pole nad terve immuunsüsteemiga inimesele ka alati ohtlikud. Vaid juhul, kui eoste kontsentratsioon on siseõhus oluliselt suurem kui välisõhus, tuleb kõiki hallitusseeni liigist sõltumata kahjulikeks pidada, sest sissehingamisel ja/või nahaga kokkupuutel põhjustavad seeneeosed ägedaid ärritus- ning allergianähte. Tervisehäireid võivad tekitada ka hallitusseente eritatavad keemilised ained ning kuivanult lendu tõusnud eosed.

 

Probleemsed „levistaarid“

Meie hoonetes kõige sagedamini esinevad mikroseente perekonnad:

Kerahallik (Aspergillus fumigatus, A. versicolor ja A. flavus), mille mõningad liigid produtseerivad mürgiseid alfatoksiine ning tekitavad ohtlikku mükoosi – aspergilloosi.

Pintselhallik (Penicillinum), mis on siseruumides alati olemas, isegi puhtas keskkonnas. See nn moosipurgi-hallitus muutub probleemiks siis, kui seeneeoseid on siseõhus rohkem kui välisõhus.

Cladosporium, mille mõningaid liike loetakse tugevateks allergeenideks, on kõigesööja. Ta võib hakata kasvama nii mööblil, riidel, värvitud pindadel, ventilatsioonitorudes kui ka silikoonil.

Musta hallitust (Stachybotrys chartarum), mis kasvab rohekasmustade kolooniatena ning eelistab kõrge tselluloosi- ning madala lämmastikusisaldusega materjale, peetakse ohtlikuks tema võime tõttu sünteesida mükotoksiine. Suuremat tihutööd alustas ta seoses uudsete loodussõbralike ehitusmaterjalide kasutuselevõtuga. Suudab kasvada märjal heinal, põhul, tapeedil, laepaneelidel, kipsplaatidel ning tselluloosi sisaldavail isolatsioonimaterjalidel. Stachybotrys chartarumi tuvastamine on keerukas, see eeldab nii pinnaseproovide võtmist kui ka erisöötme kasutamist. Seenest vabanemiseks tuleb kindlasti rakendada eritõrjemeetmeid ja ettevaatusabinõusid. Viimastel aastakümnetel on just see hallitusseen põhjustanud kõige enam paanikat ning andnud alust tuhandeteks kohtuvaidlusteks ehitajate, maaklerite, kindlustusseltside ja kinnisvaraomanike vahel.

Stockholmi vastvalminud elitaarses elamurajoonis avastatud hallituskahjustused tõid kaasa skandaali, mis päädis terve kvartali lammutamisega. USA-s aga seostati tapvat hallitust imikutel esinenud kopsuverejooksudega.

 

Kustkaudu „kolonisaatorid“ majja tungivad?

Eesti vanasõna ütleb, et niisama ei lenda vareski. Ometi leidub palju neid, kes arvavad, et vana maja võib ajahamba toimel lihtsalt niisama, iseenesest kõduneda, uskudes ühtlasi, et uue maja külge ei hakka ükski hallitus.

Tegelikult on põhjuseks siiski õhus hõljuvad hallitusseente eosed. Need satuvad majja kas läbi lahtise ukse-akna, kütte- ja ventilatsioonisüsteemi või konditsioneeri kaudu, vahel ka nakatatud ehitusmaterjalide kasutamise tagajärjel. Mikroskoopilisi ning imekergeid eoseid, mis kleepuvad meie välisriiete ja jalatsite külge, kanname ka ise lahkelt laiali.

Siseruumides võivad hallitusseened kasvada kõikjal. Maja vanusel pole sealjuures tähtsust, oluline on hoopis materjalikasutus ning ehitustööde kvaliteet. Õnneks ei hakka iga eos kohale jõudes kohe kasvama. Ainult sobivale pinnale (nt katuse läbijooksukohad, torustikulekked, vannitoa märgunud seinapinnad, ülekastetud lillemuld, ehitusel niiskunud puit jms), piisavalt niiskesse ning parajalt sooja keskkonda (optimaalne temperatuur 20–30º C) sattudes hakkavad seeneeosed arenema. Nii uudsed biolagunevad ja keskkonnasõbralikud kui ka klassikalised ehitus- ja viimistlusmaterjalid, mis sisaldavad rohkesti vajalikke toiteaineid (tselluloosi, tärklist, valke vms), on neile märgununa ideaalseks kasvulavaks.

Eluks sobival režiimil võib hallitus hakata vohama ka anorgaanilistel materjalidel nagu betoon, ehituskivid, metall, värvid, sünteetiline tapeet, isolatsioon, vaibad jne.  Täpsemalt öeldes lähevad hallitama nende pinnale kogunenud või neisse imbunud orgaanilised sadestused ning viimistlusained.

 

Kodu nagu aurusaun                                                                                                          

Iga püsiasukas eritab ööpäeva jooksul ruumi siseõhku auruna ligikaudu 2 liitrit vett. Viieliikmelise pere kohta tuleb seda siis juba terve ämbritäis. Korralik ventilatsioonisüsteem peaks selle kogusega siiski toime tulema nagu ka vannitoa- ning köögiaurudega. Ja küllap tulekski, kui me ise rumalast peast ämbreid juurde ei korraldaks.

Näiteks imab 5 kg kuivi käterätikuid endasse umbes 18 kg vett, mis kuivamisel aurustub õhku. Kui kuivatame rätikuid toas, siis kondenseerub seegi ämbritäis vett sealsamas.

Taanlasest mikrobioloogi Jørgen Bech-Anderseni väitel tuleks silikooni abil tihendatud akendega eluruumides pesu kuivatamine suisa seadusega keelata.

Niiskusprobleemid tekivadki üha sagedamini just vanemate majade lisasoojustuse ning uute pakettakende paigaldamise tagajärjel. Põhjus on selles, et ruumiõhu vahetumine aeglustub kuni kolmekordselt (kui ühtlasi ei täiustata ventilatsiooni). Mõistagi intensiivistub siis ka vee kondenseerumine pindadele. Meie õnnetuseks suudavad hallitusseened kasvada ka suhteliselt madalas õhuniiskuses, elades ära pelgalt ehitusmaterjalidesse imenduvast veest.

Kuid ohukoldeid võib olla teisigi, näiteks valesti soojustatud lamekatus, pööningul pesitsevad tuvid või puuduv drenaaž, mis sadeveed hoonest eemale juhiks. Hallitusseente levikut soodustavad ka vead sundventilatsiooni ehituses, ventilatsiooni blokeerimine isolatsiooniga, katusesse tehtud täiendavad õhutusavad ja aknad, ebaõigesti projekteeritud ja/või risustatud tuulutuskanalid.

Vannitoas jt niisketes ruumides võib saatuslikuks osutuda mõni poole kõrguseni plaaditud seinapind, viimistlusmaterjali vale valik või niiskustõkke puudumine. Valatud põrandasse paigaldatud torude lekked ja väiksemad ummistused võivad enne ilmsikstulekut vahelagedele ning kandetaladele palju kurja põhjustada.

Varem käis maja ehitamine aeglaselt, ning betoonile-mördile jäi piisavalt kuivamisaega. Puitkonstruktsioonid said enne värvimist tükk aega mängida ja hingata. Nüüd aga peetakse esmaspäeva hommikuni tühjalt seisnud platsil teisipäeva õhtul juba sarikapidu. Kähku paigaldatakse põranda- ning seinakattematerjalid, laskmata ehituse käigus tekkinud niiskusel välja auruda. Paraku antakse sel moel hallitusseentele roheline tuli.

 

Vanadel majadel on keldriruumides sageli tellisseinad. Mördiga seotud tellismüür toimib tahina, mis imab maapinnast niiskust ning annab selle edasi kaitsmata puitkonstruktsioonidele. (A)  Niisuguses keldris paiknevad külmad torustikud tuleb kondensvee vältimiseks kindlasti isoleerida. (B)

Erinevalt eostest pääsevad seente tekitatud kergesti lenduvad ühendid katuse niiskustõkkest läbi ja ebameeldiv lõhn hajub, hallitus aga jätkab oma hiilivat vallutusretke. (C)

Need, kel on eluruumide sisekliimaga seonduvaid kaebusi-vaevusi, peaksid oma kodus ühe põhjaliku uurimiskäigu tegema ning hoone keldrist pööninguni üle kontrollima.

Suurendusklaasiga vaadates osutuvad tahma-, pori- ja värviplekkideks peetavad laigud sageli hoopis hallitusseenteks. Kui niisuguste kahtlaste plekkide ümber heljub veel ka ebameeldiv lõhn, siis on ülim aeg otsida abi asjatundjailt, kes seeneliigi laboris kindlaks määravad. Ühtlasi tuleks nende ohtlike mikroskoopiliste kolonisaatoritega kiiresti lähivõitlust alustada.

Vanade elamute renoveerimiseks saab asjatundlikku oskusteavet Säästva Renoveerimise Infokeskusest. Ekspertiisi võib tellida Pest-Chemical OÜ-st, mis turustab ka kemikaale.  Ekspertiisi usaldusväärsuse tagab sõltumatu akrediteeritud labor. Hallitusseente tõrjega tegeleb Antivamm Ehitus OÜ, piirkonniti pakuvad samu teenuseid veel mõned majaseente ning olmekahjurite tuvastamisele-tõrjele spetsialiseerunud ettevõtted.

 

Laias laastus võib igasugused ehitusmaterjalid jagada orgaanilisteks ja anorgaanilisteks.

Esimeste hulka kuuluvad kõik taimset ning loomset päritolu materjalid, mis on loodusliku aineringluse osaks nagu neid lagundavad seenedki. Anorgaanilised materjalid ei kuulu küll otseselt mikroseente menüüsse, küll aga võib neil leiduv orgaaniliste koostisosadega tolm liigniiskuse puhul hallitusele toitepinnaseks sobida.

Orgaaniliste ja anorgaaniliste materjalide kõrval kasutatakse tänapäeval sageli ka nende kombineerimise teel välja töötatud komposiitmaterjale. Nii on varem asbesttsemendi koostisse kuulunud asbest nüüd asendatud tselluloosiga, kipsplaat koosneb kipsi ja tärklise segust kahe papikihi vahel, puitu tugevdatakse klaaskiuga jne.

Puit võib seentega nakatuda juba ehituse käigus, enne maja valmimist.

Vanemates majades, kus välisseinad on soojustatud pehme saepuruplaadiga ja siseseinad kenasti pabertapeediga kaetud, tuleb arvestada, et mõlemad materjalid võivad eriti kergesti seentega nakatuda. Ka vahetult pärast 2. maailmasõda valminud elamutes, kus kasutati vahelagede ning katusekonstruktsioonide eralduskihina õlgi, freesturvast või purustatud heina, oleks aeg need hallitusele vastuvõtlikud taimsed materjalid anorgaanilistega asendada.

Hõlpsaks saagiks on mikroseentele ka looduskiust koosnevad WC- ning vannitoamatid jm vaipkatted, mida tuleks vältida kõigis keskmisest niiskemates ruumides.

Isolatsioonimaterjalina on taas ausse tõusnud taaskasutatavast ja looduskiust (ajalehed, õled-heinad, linakiud, džuut) toodetavad materjalid. Tulekindluse parandamiseks lisatakse neile tänapäeval booraksit, millel on ühtlasi ka seente- ja putukatevastane toime.

Kantserogeense toimega asbesttsemendi asendajana tänapäeval tarvitatav tsellulooskiudtsement on oma eelkäijast kaks korda suurema veemahutavusega ning parema absorbtsioonivõimega, mis tähendab ka suuremat seennakkuse ohtu.

Kipsplaat, mis imab pinnasest tõusvat niiskust ning on vastuvõtlik kondensveele, ei sobi püsivalt kõrget õhuniiskusega ruumidesse.

Teadupoolest lagundavad hallitusseened värvi füüsiliselt või siis eritava seda lagundavaid ensüüme. Seetõttu sisaldasidki paljud värvid vanasti pliid või pliioksiide, tsinki jt seenevastase toimega metalle. Tänapäeval on selliste metallide kasutamine värvide koostises keelatud ning asendatud need orgaaniliste fungitsiididega. Pinnaviimistlusainetest on hallitusele kõige vastuvõtlikumad lateksvärvid, eriti veel, kui on tegu linaõli-krundiga. Ka naturaalset puitu õlitatakse sageli linaseemneõliga, mis paraku sisaldab seentele toiduks sobivaid valkusid – seepärast tuleks puidu töötlemisel lisada õlile kindlasti ka fungitsiide.

 

Pea meeles!

  1. Mikroseened võivad edukalt kasvada nii hapniku olemasolul kui ka ilma selleta. Peale selle suudavad mitmesuguseid aineid eritavad seened ka oma kasvukeskkonna pH-taset endale sobivaks reguleerida.
  2. Enamasti ei vaja hallitusseened oma elutegevuseks mingit valgust. UV-kiirgus aga mõjub paljudele liikidele suisa surmavalt, kusjuures mütseel (seeneniidistik) on tavaliselt eostest tundlikum.
  3. Kõik seened, mida tavaliselt hallituseks peetakse, pole tegelikult mikro- e hallitusseened. Mikroseened kasvavad kolooniatena, moodustades erisuurusi ja erivärvilisi täpikesi. Teistel puitu jm materjale lagundavatel seentel moodustub enamasti kas vati-, kile-, sameti- või nahataoline ning lehvikuna hargnev seeneniidistik ning pooleldi välja arenenud e moondunud viljakeha.
  4. Hoone põhjakorruse kiviseintel esinev valge kirme ei pruugi olla hallitus – lähemal uurimisel võib see osutuda hoopis müürist aurunud veest sadestunud soolaks.
  5. Sageli ei suuda ka mükoloogid üksnes visuaalse vaatlusega konkreetse hallitusseene liiki määratleda – selleks on vaja laborit. Seente liigi väljaselgitamine võimaldab täpsemini määrata nende ohtlikkust ning valida kõige tõhusamad tõrjevahendid.
  6. Mikroseente põhjustatud kahjustused võib liigitada mehaanilisteks ja keemilisteks. Seeneniidistik, mis katab aja jooksul üha suurema ala, määrib materjali ning inetab selle pealispinna. Substraadi sees vohav niidistik aga lõhub materjali struktuuri. Peale selle eritavad seened tugevatoimelisi keemilisi ühendeid, mille tõttu keemilised kahjustused on enamasti mehaanilistest suuremad ning pöördumatute tagajärgedega.
  7. Mikroseentele ebasoodsate tingimuste loomiseks väljatöötatud kemikaalide mõju jääb paraku enamasti lühiajaliseks. Samas mõjuvad need tõrjevahendid, samuti viimistlusmaterjalidesse lisatavad fungitsiidid inimese tervisele kahjulikult. Seetõttu ei soovitata neid siseruumides üldse kasutada
  1. Iga „must hallitus“ pole küll Stachybotrys chartarum, aga selle tuvastamiseks tuleb  igal üksikjuhul võtta kontrollproove ning sooritada korduvaid laboriteste.
  2. Konstruktsioonide sees peituvate hallitusseente eoseid ei pruugigi ruumiõhus alati leiduda, ent seente elutegevuse tagajärjel moodustuvad lenduvad ühendid mõjutavad ikkagi ruumi sisekliimat.  

.

Kuidas võidelda ämmatossu-efektiga?

Rusikareegli kohaselt on majas tegemist liigniiskusega, kui kahekordsetel akendel või alumiiniumpindadel (mis toimivad külmasildadena) tõmbub uduseks ühest ruutsentimeetrist suurem ala. Varem või hiljem kondenseerub see vesi kas seinale, tapeedile või mööbli taha.

  1. Püüa ruumides tagada optimaalne suhteline õhuniiskus. Talvel võiks see olla pisut madalam kui suvel, kuid peaks mõlemal juhul jääma 45 % piiresse.
  2. Õhuta korrapäraselt ruume ja tee seda endisaegse koduperenaise põhjalikkusega, s.t mitu korda päevas ja vähemalt 15 minutit korraga.
  3. Jälgi, et majaaluse ruumi ventilatsioon toimiks nõuetekohaselt. See peaks tagama, et puitkonstruktsioonide niiskusesisaldus jääb alla 20 % (ideaalne on 16-18 %).
  4. Kontrolli ventilatsioonilõõre ja lase neid regulaarselt puhastada. Eriti oluline on see pärast suuremaid remonditöid, sest ehituspraht võib lõõre ummistada. Ära topi toasooja säästmiseks kinni ühtki projektis ettenähtud ventilatsiooniava. Sellise „energiasäästu“ tagajärgedeks võivad olla terviserikked ning kulukas kapitaalremont.
  5. Tegutse kohe pärast hallituskahjustuse avastamist, ära jää ootama laboritesti tulemusi. Sissejuhatuseks tuleks leida liigniiskuse allikas (lekkekoht) ning see kõrvaldada.
  6. Võimalusel tuleks kõik kahjustatud materjalid kohe puhastest eraldada, et hallitus ei leviks ka seni puhastele materjalidele, pindadele, esemetele.
  7. Hallituse eemaldamiseks võib kasutada mõnd spetsiaalset hallitusevastast kemikaali või naatriumhüpokloritit sisaldavaid puhastusaineid. Vahend kantakse kahjustatud kohtadele kas vana hambaharja või käsna abil. 15 minuti pärast loputatakse pind hoolikalt ning kuivatatakse kiiresti. Kuivamise ajaks tuleb kõigis ruumides tagada tõhus ventilatsioon. Aga kui leket vm niiskuse allikat ei kõrvaldata, siis jääb hallituse tõrje vaid lühiajaliseks lahenduseks, varsti on hallitusseened taas kohal.
  8. Hallitanud pindu ei maksa pesta fosfaate sisaldavate kangete pesuvahenditega, sest fosfor sobib hästi hallitusseente menüüsse, ja hallitus võib veelgi rohkem vohama lüüa.
  9. Valgendaja või seda sisaldavad desinfitseerimisained ei sobi mõningate plastide, alumiiniumi, kivi ega glasuuritud pindade puhastamiseks. Ka ülearu kange lahus ja/ või puudulik loputamine võib töödeldavaid pindu kahjustada. Seetõttu tuleks igasuguse kemikaali toimet esmalt tillukesel „proovilapil“ katsetada.
  10. Pindmiste kergete kahjustuste eemaldamiseks sobib ka söögisööda. Päikese käes tuulduvaid-kuivavaid vaipu võib altpoolt töödelda nõrga vesinikülihapendi lahusega   (1 osa 3protsendilist vesinikülihapendit ja 5 osa vett).
  11. Riidekiududesse tunginud hallitusest on praktiliselt võimatu vabaneda.
  12. Kui majapidamine on märgunud veeavarii (või üleujutuse) tagajärjel, siis tuleks kõik niiskust saanud konstruktsioonid avada ning kuivatada. Ka muud vett imavad materjalid ja esemed tuleb hoolikalt kuivatada, sest vastasel juhul ilmuvad neile juba mõne ööpäeva jooksul hallitusseened.
  1. Lisaks lekke likvideerimisele tuleb ka tekkinud hallitus kindlasti kõrvaldada. Hallitusseene liigi kindlaksmääramine jäta siiski spetsialistide hooleks – sellest sõltub ka kahjustuste ulatuse väljaselgitamine ning nende likvideerimise efektiivsus.
  2. Ulatuslike hallituskahjustustega elukohast soovitatakse ajutiselt (vähemalt tõrje ajaks) kuhugi mujale kolida. Ruumides, kus esineb Stachybotrys chartarum, ei tohiks inimesed pikemat aega viibida, püsivast elamisest rääkimata.
  1. NB! Mikroorganismide hävitamise ajal peavad kõik puhastatavad pinnad olema märjad, siis ei toimu seeneosakeste lendumist ega laialikandumist. Ohutusabinõuna peaks töö teostaja kandma tolmumaski ja kummikindaid ning tuleks avada aknad.

Kõige ohtlikum majaseen on Serpula lacrymans ehk harilik majavamm – selle lehvikukujuline seeneniidistik on nakatanud keldris kiviseina ja küttepuud (A), viljakeha haardes on keldririiulid koos moosipurkidega (B). Värskelt remonditud põrand on aastaga nakatunud mitme seeneliigiga – majanääts (Antrodia sinuosa), lehvikvahelik (Paxillus panuoides) ja koorikulised (Corticeaceae(C)). Katusekambri aknaaluse on vallutanud erinevad kottseened (Ascomycota(D)).

Ühtekokku on tänini hoonetes avastatud umbes 70 liiki puitu lagundavaid seeni, Eestis esineb neid umbes 30 liiki. Ehitusmaterjalidel on avastatud 40 eri liiki mikroseeni.

 

Allikmaterjalid: J. Bech-Andersen „Sisekliima ja hallitusseened“ (tlk H. Järv), Urve Kallavus „Mis on hallitus?“, Heiki Kruusalu „Puitmaja pika eluea saladus“.

Teksti täiendas ja erialast terminoloogiat täpsustas mükoloog Anna Baklan.